Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma. Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist.

                                      Voore Tallide hobused 2011.a.    Foto:Ago Ruus

Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.

                                                             Sugutäkk Apollo 778E, värvus: hiirjas    Foto: Ago Ruus

Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.

Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi.

Voore Tallid - 1.jaanuar 2010

Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada ratsahobusena, rakendihobusena ja nii pere- kui turismihobusena.Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse määrusega ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.

Ajalugu

Eesti hobust väga palju välja veetud ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid. 12.-13. sajandil vedasid Eestist hobuseid välja peamiselt Novgorodi kaupmehed. Rootsiaegne hobuste massiline väljavedu ja sõjaväe kehvemate hobuste väljavahetamine-mahajätmine sõdade ajal nõrgestas eesti hobuse tõukoosseisu eriti tunduvalt. 13. sajandil kasutati eesti hobust sõjahobusena, eriti palju rootsi ajal lahingutes. Kuni 18. sajandini oli eesti hobune levinud talupoegade ainukese hobusetõuna Liivi-ja Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse.

                                         Voore Tallide hobused 2007 .a. Veskimetsas   Foto: Ago Ruus

Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E,                 Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin.

Allikas: Eesti Hobuse Kaitse Ühing  www.esthorse.ee

ETV saates "SÕIDA MAALE" saate näha kõiki Eestis elvaid ohustatud hobusetõuge - eesti hobust, eesti raskeveohobust ja tori hobust.